history_edu

Julgus ennast väljendada

Facilitator: Erica Järv
Client: Anonymous

Allikas

Näiteks seekordsete tööde tulemusena on maailmal võimalus paremini näha ja tundma õppida kangelannat, kes väljendab ennast julgelt ega tardu, kui teiste ees küsimusi esitatakse. Kes suudab punastamata jääda rahulikuks ja tuua julgelt kuuldavale oma arvamus ja oma tõde. Ja tal on kindlasti palju öelda, sest ta on erakordselt mitmekülgsete teadmiste, oskuste ja kogemustega professionaal, erilisi väljakutseid pakkuva emarolli esindaja, partner pikaaegses suhtes, äge Naine ja palju, palju muudki... Selle kangelanna suust ei kuuleks ilmselt midagi inetut, rumalat või kohatut, sest tegemist on intelligentse ja aruka inimesega. Aga millegi pärast oli tal aeg ajalt võimatu suud avada ja tal tekkis tunne, nagu kukuks kuristikku, kui inimeste kuuldes talle küsimusi esitati. 

Läksime liikvele kahe figuuriga - kangelanna esindaja ja tema seisundiga.

Kangelanna esindaja oli tõepoolest kohkunud moega, seisis omaette, teist figuuri märkamata, vaatas eemale põrandale, nähes vaiba mustris millegipärast koaalakujulist mänguasja. Hiljem läks ja istus sinnasamasse maha, sattudes sel moel isaliini minevikku. Oli selge, et seal ei saa olla kangelanna õige koht ja ta on lõimumises kellegagi oma isapoolstest esiemadest ja see lugu on omakorda seotud lapsega. 

Seisund, kuristikku kukkumise tunne, seisis eemal, vaadates esimest esindajat, öeldes et on võrreldes temaga väga suur, kuid ei kuulu otseselt talle. Mõne aja pärast märkas ta musta köit ja tunnistas selle viivitamatult enda omaks. Kõlas hüpotees, et see võib olla tõend needusest või mustast maagiast suguvõsas. Kangelannal loomulikult sellist infot polnud, kuid tal oli teada hulgaliselt fakte oma isa liinis, kus mingil hetkel üks surm eriskummalistel ja kinnitamata asjaoludel järgnes teisele. 

Panime väljale kolmanda figuuri, selle, kelle kohal istus kangelanna esindaja. Ta vaatas ringi, märkas musta köit ja ütles, et see on hoopiski tema jagu. 

Lugu kippus järjest segasemaks oma koaalade, köite ja needustega.

Kuna järjestikuseid kummalisi surmasid oli suguvõsas tõesti rohkesti, sealhulgas 8 kuuse tüdruku oma, kellega kangelanna sama nimegi kannab, kuulasime esindajat ja tähistasime needuse suguvõsas, andes sellele koha ja ka kõigile selle võimalikele ohvritele. 

Kuna kangelannal endal ja väljal olevatel esindajatel tekkis kehas reaktsioone toimuva osas, paistis see olevat kangelanna alateadvuses peituv tõde. Vähemalt osaline. 

Meie alateadvus on kummaline. Keegi ei tea, kus ta täpselt asub ja millest koosneb. See, et ta juhib meie elusid ca 95% ja seob omavahel kokku täiesti absurdseid seoseid ja segab erinevaid kihte, ajaliine, sündmusi, väljamõeldud ja tõestisündinud lugusid, müüte, legende, möödaminnes kuuldut, õpitut, nähtut, loetut on küll täiesti selge. Alateadvuses on kõik segi nagu puder ja kapsad. Nii et vajaliku niidiotsa väljaõngitsemine, et probleemis selgust saada pole iga kord lihtne ülesanne ei asendajale ega konstellöörile. Alateadvuses puudub igasugune loogika ja me jälgime konstellatsiooniväljal fenomeni, ehk seda, mida eelnevalt pole võimalik algusest lõpuni valmis kujul prognoosida. Me läheme töösse lähtudes algsest hüpoteesist, mis tekib konstellööril eelneva vestluse käigus, kuid liigume samm sammult edasi vastavalt asendajatelt saadud infole. Asendajatel puuduvad mentaalsed filtrid ja kui nad märki tabavad, reageerib sellele väli, teised asendajad ja mis kõige olulisem, peakangelase troonil istuv klient. Kuna keha ei valeta, siis põhiliseks tõe kriteeriumiks ongi kehas tekkiv resonants, mingi kontrollimatu tunne - kuumus, külmus, valu, pisarad, kokkutõmbumine, vabanemine. 

Nendes seostes puudub loogika, kuid see on kangelase TÕDE, unikaalselt segane komplekt kõigest, mis alateadvusesse on talletunud tema enda eluajal ja kaugemaltki. 

Töö käigus muutuvad energiad, olematud koaalakarud kaovad või transformeeruvad, maagiad ja needused muutuvad peale nende tunnistamist neutraalseks ja kaotavad oma laengu. 

Kangelanna alateadvuses seovad ennast lahti nähtamatud pusad, tekib taipamine kuidas puder ja kapsad ühte patta sattusid ja kes need sinna tõstis, suutmata seda kummalist rooga omal alal ise süüa või läbi seedida. 

 Tasub meelde jätta ja kõrva taha panna üks põhitõde - kõik sündmused, olukorrad, situatsioonid on oma olemuselt neutraalsed. Värvi ja emotsionaalse laengu, st oma energia, annab iga inimene ise. Teate kindlasti hulgaliselt juhuseid, kui eri inimesed kirjeldavad sama sündmust täiesti erinevalt. See tuleneb sellest, milline taust on igaühel alateadvuses juba valmiskujul olemas, sõltuvalt keskkonnast kus ta sündis ja kasvas, vanemate kasvatusest ja kaasasaadud programmidest, uskumustest, veendumustest, loetud raamatutest, nähtud filmidest, kuuldud lauludest jne...

Tähtis pole mitte sündmus ise vaid see, kuidas me sellele reageerime! 

Kui värvime selle süsimustaks ja süngeks, vastavalt sellele, millega ta meie alateadvuses seguneb ja suhestub ega leia võimalust seda lõpuni läbi tunda, hakkab meie eluenergiat kuluma selleks, et algne olukord saaks tagasi oma neutraalsuse ega mõjutaks enam. 

Energia jäävuse seadus toimib ajast sõltumata. Kui esivanematel on jäänud mõni traagiline või kriitiline situatsioon lahendamata põhjusel, et polnud aega leinata hukkunud meest või surnud last, sest teised 10 last vajasid hoolt, kandub see alateadliku programmina järeltulijatele õlule lahendamiseks. See toimub seni, kuni keegi teadlikult endaga tegelema asub, sest ei soovi vanaviisi jätkata, tuvastab, et see polnudki tema koorem, vaatab olukorda distantsilt, muutub neutraalseks vaatlejaks, annab kõigele ja kõigile koha, eraldub, põimib ennast lahti võõrastest saatustest ja lugudest, muutes sellega probleemse olukorrale ressursiks - varasemaks kogemuseks, mida ei pea kordama. No ei pea vanaksjäänud ja halvaksläinud putru kapsastega vastumeelselt sööma! 

Selle töö täpse kirjeldamise asel püüan rohkem edasi anda teooriat, sest see kuidas me edasi liikusime oli hüplik ja raskesti kirjeldatav. 

Meile tuli veel pilti vanavanaisa, kes tundis end nagu kuristiku serval ega tundnud kindlat pinnast jalge all. Ka tema jaoks oli mustal köiel oma tähendus. 

Panime väljale kangelanna soovitud tulemuse, tema rahulikuks jäämise seisundi, kus ta kõrvalise tähelepanu ja küsimuste korral suudab säilitada tasakaalu ja reageerib adekvaatselt. 

Kuna see figuur oli algselt ka koormatud ja tundis end õnnetuna ja poleks ka parima tahtmise juures soovitud positiivse tulemuse mõõtu välja andnud, võtsime temast välja selle kogemuse. See sai vanavanaisa omaks. 

Nüüd ajas soovitud taotlus oma selja sirgu ja oli valmis kangelannat ja tema esindajat avasüli vastu võtma. Esindaja oli täiesti valmis. Kangelanna ise uuris oma uut seisundit veidi ettevaatlikumalt ja vajas veidi aega, et sellega lähemalt tutvuda ja ta tingimusteta omaks võtta.