Teise töö teema oli samuti erakordselt huvitav. Aeg. Kangelanna väljendas ennast kuidagi nii, et tal on palju energiat teha erinevaid asju, kuid vahel aeg jääks justkui seisma ja ta ise midagi ootama.
Mitte et tal endal saaks jaks otsa, vaid aeg jääb seisma ja tema peatub ajas midagi ootama.
Panimegi väljale kaks esindajat- kangelanna oma seisundis ja selle, mida või keda ta ootab.
Teine esindaja sattus väga ebamugavalt, poole sammu pealt seisma välja keskele, pea ebaloomulikult ette kallutatud. Kangelanna esindaja jäi süsteemi piiridest väljapoole väga ebakindlas, raskes ja edasi tagasi kõikuvas positsioonis.
Olukord meenutas vägisi poomissurma. Küsimuse peale, kas tal on infot oma suguvõsas taolise traagilise sündmuse kohta, saime vastuseks, et ta onu oli valinud sel moel elust lahkuda. Kangelanna meenutas, kuidas lapsena oli onu teda veoautoga sõidutanud ja kommi pakkunud. Siis oli tükk tühja maad, kuni ta aastaid hiljem emaga surnuaias käies hauakivil onu nime nägi. Siis saigi ta esimest korda teada, et onu oli ennast üles poonud. Vahepeal oli see olnud hästi varjatud saladus, ebamugav seik suguvõsas, millest ei räägitud.
Kui need faktid said välja öeldud, muutus kohe mõlema esindaja seisund. Esmalt läbis mõlemat külmalaine ja tugev värin kehas, seejärel said nad mõlemad jalad kindlalt maha, silmad lahti ja pilgud selgeks. Võtsime maha esimese lõimumise onuga ja eraldasime kangelanna esindaja tema saatusest, andes sellele koha.
Sellega polnud lugu veel läbi, mingi oluline kiht oli veel, kuna kangelanna ei tundnud ennast veel täiesti vabanenult. Teemana tuli üles vanaema, sellesama onu ema. Kangelanna on oma vanaemaga väga lähedane, neil on absoluutselt eriline side tänase päevani. Vanaema on hooldushaiglas, põeb Alzheimerit, ei mäleta ega tunne oma lapselast ära, kui too teda külastab, kuid nad suhtlevad omavahel hoopis teistel tasanditel.
Vanaema on kangelannale nagu iidol. Ta oli endale isegi pähe võtnud mõtte, et kui vanaema lahkub sellest maisest elust tema sünnipäeval, on see märk õnnistusest oma elule.
Siin on mõned väga olulised nüansid, mis kõik mõjutasid kangelanna seisundit.
- Kuna kangelannal oma emaga pole ligilähedaseltki sellist sidet kui vanaemaga, ei tundnud ta end õnnistatuna.
- Ta püüdis kontrollida vanaema saatust, hoides teda aastaid vastu pidama oma sünnipäevani, et saada lõpuks õnnistus oma elule, et saada ametlik õigus vastu võtta oma elu.
- Ta samastus vanaemaga, võttes enda kanda lõputu tühjuse tunde, kui tema jaoks poja surmaga aeg peatus.
- Ta jagas vanaema lootust ja ootust, et äkki juhtub ime ja poeg tuleb tagasi.
- Samastudes vanaemaga oli ta automaatselt suurem oma emast. Sellest positsioonist ei saa võtta vastu ressurssi, õnnistust, oma elu. Jõgi voolab ainult ülevalt alla. Ema on ja jääb suuremaks. Tingimusteta. Alati.
Teatud valu ja kahjutundega oli kangelanna valmis eraldama oma ja vanaema elu, andes õiguse otsustada tema saatuse üle Loojale.
Õnnistuse elada oma imelist elu saame alati kogu suguvõsalt, kõigilt nendelt kes meie selja taga on hoolitsenud selle eest, et me saaksime sündida. Neid inimesi, otseseid esivanemaid 7 põlvkonnas, on meil igaühel selja taga täpselt 126.
Kõik need 126 elu ja saatust polnud ca 700 aasta jooksul asjata näinud ja kogenud KÕIKE - nii ilu kui valu, headust ja kurjust, rikkust ja vaesust, õnne ja õnnetust, rõõmu ja kurbust, valgust ja pimedust. Nad tulid läbi tulest, veest ja vasktorudest, et anda edasi elu, et sa saaksid sündida. See on automaatne ÕNNISTUS, automaatselt SULLE vaikimisi edasi antud ametlik õigus elada oma ELU.
Tee endale teene, võta see lihtsalt vastu.
Kangelanna tegi endale teene ja lasi selja tagant voolata ja vastu võtta terve oma suguvõsa väge, toetust ja õnnistust.