Saladusest räsitud sümptomid

Klientide lahkel nõusolekul avan veidi nende teemade tagamaid. See lugu oli üsna klassikaline. Poisi lapsepõlves oli mõistmist vähem kui karistusi vanemate ja vanavanemate poolt, nende tähelepanu väiksem kui poisi vajadus. Emotsioone ja tundeid, nagu tollal kombeks, loomulikult välja ei näidatud. Kliendil oli tugev side enda sündimata vanema õega. Emal juhtus raseduse ajal õnnetus, kuid ta ei suutnud sellega rahu teha ega oma esimese lapse poole vaadata. Poeg tegi seda tema eest. Isal oli seevastu väga suur side inglite maale läinud tütrega, nii et reaalselt elusoleva poja jaoks tähelepanu ei jagunud. Aktsepteerida ennast selliste vanemate lapsena polnud lihtne. Ja ometi on siin paradoks, millest ma sageli kirjutan. Kui minus pole nõustumist faktiga, et ma olen just selliste vanemate looming, kui nad olid mu vastu halvad ja sellistena ei ole väärt olema mu vanemad, tunnen, et ma pole ka ise midagi väärt. Tõde on selles, et halbadel vanematel ei saa olla head last ja headel vanematel halba last. Kui su sees on kinnistunud pilt, et su vanemad on valed, tunned ise ennast samamoodi, valena, ebapiisavana. Ilus oli selle töö lõpp, kui mõlemad vanemad pöörasid lõpuks oma tähelepanu pojale ja poeg, teadvustades et vanemate hinged said muuhulgas kokku ka selleks, et tal üldse oleks võimalus siia ilma sündida, võttis endas vastu oma ema ja isa, nende energiad ja ressursi. Tehes seda, ei saa enam kunagi tekkida küsimust "kes ma olen" ega juttugi sellest, et ma pole piisav või olen mõttetu. Sündimata esimene tütar tundis ennast selle perekonna võimsa kaitseinglina ja vaatas kõrgelt toetavalt ja heatahtlikult kuidas tema noorem vend, vanemate toetusel, oma unistuste poole esimesi samme tegi.