Töö kujutas endast erakordset juhtumit minu praktikas, kus tuli tegeleda tõsiasjaga, et täiskasvanu osa oli justkui kadunud. Klient elas läbi konflikte, kus domineeris lapsik käitumine ja vastutuse vältimine. Töö käigus ilmnes, et eluline eeskuju, milline peaks olema vastutustundlik täiskasvanu, oli kliendil puudu. Tihti on emotsionaalse arengu juures oluliseks osaks positiivsed rollimudelid, mida antud juhul asendas vaid karm ja nõudlik sisemine kriitik. Seetõttu võtsime töös kasutusele figuuri kliendi suguvõsast, kes oli elanud eheda ja tasakaalukana – täis vastutust ja harmooniat. See aitas luua vajaliku seose ja toetuse, et kliendi sisemine täiskasvanu saaks integreeruda ning luua püsiva ja adekvaatse kontakti oma lapseliku minaga, mis loob võimaluse täisväärtuslikumaks ja stabiilsemaks eluks.