Lugu kinni jäänud mehest

Töö teema oli isaga seotud muust aspektist. Klient oli omadega ummikus, per_es, nagu ta ise väljendus. Püüdlused teda sealt välja aidata näitasid selgelt, mis ta sinna pimedasse kohta ajas. Nii juhtub siis, kui me ei asu süsteemis enda kohal. Oma kohast võib ilma jääda kahel moel - me kas läheme ise vabatahtlikult kellegi kohale, et meid nähtaks või meile projitseeritakse kellegi teise roll suguvõsast. Siin tundus olevat pigem see teine variant, kus isa projitseeris oma pojale (kliendile) oma isa rolli, kelle ta kaotas väga varakult. Sellest algas üks paras tohuvapohu selles peres. Isa oli pojaga ja tema ettevõtmistega pidevalt rahulolematu ja vaene poeg oli omakorda pidevalt rahulolematu oma isa suhtes, sest tundis, et teda kontrollitakse, ei lasta teha oma valikuid ja kui ta siiski teeb asju oma moodi, seda ei kiideta heaks ja peetakse poega läbikukkunuks. Tõde on selles, et mitte kunagi ei suuda väike poeg õigustada isa ootusi ja olla oma vanaisa rollis ning anda isale seda, mida ta oma isalt ei saanud. Tal pole selleks lihtsalt ressurssi. Ainus võimalus elada oma isiklikku elu, on tulla rollist välja, võtta endalt maha isa projektsioon ja sellega kaasnev õigustamata ootuste pinge. Näitasimegi isale, et kliendi esindaja on tema poeg, mitte isa. Poeg sai seepeale kergendatult välja hingata ja võtta sisse oma õige positsioon pere- ja suguvõsa süsteemis noorimana. Noorima süsteemi liikmena on meil võõrandamatu privileeg - me saame puhtalt sünniõigusega oma esivanematelt ressurssi enda elu loomiseks, et tulevikus saaks suguvõsa edasi areneda järeltulijate või mõne muu pärandi, nt. elutöö kaudu. Ressurss on nagu jõgi, mis voolab ainult ühes suunas, ülevalt allapoole, ülemjooksult alamjooksu poole, vanematelt nooremateni.