Eneseväärtustamise ja süükoorma draama

Ühe kliendi küsimus oli, miks ta satub sageli olukordasse, kus teda alandatakse ja alavääristatakse. Pealtnäha olid teemad täiesti erinevad, kuid kõik viisid samm sammult lõpuks välja sellesse kohta kliendi elus, kus lapse- või teismeeas kadus turvatunne ja tekkis süütunne seoses mõne lähedase inimese surmaga. Tekkis usaldamatus elu vastu, kurbus ja jõuetu viha iseenda vastu, et ei õnnestunud teise inimese saatuses midagi muuta ega endale kallist inimest päästa. Sellest kohast hakkas kasvama süükoorem, sest tundus, et just tema on süüdi selles, et lähedane lahkus. Ja samal ajal hakkas kahanema usk iseenda võimetesse, ta muutus enda silmis väärtusetuks, kaotades tasapisi huvi oma elu vastu, hoides sidet surnuga, justkui soovides teda tagasi tuua või ise järele minna, et süütundest ja sügavast kurbusest vabaneda. Kõik seisundid ja sümptomid antakse meile põhjusega ja neis tuleb alati otsida kaasnevat kasu. Ja üsna sageli jõuamegi töödes sinna, kus sümptomid ja seisundid annavad märku, et sa oled siiski (veel) elus. Nad osutavad konstellatsiooniväljal väga selgelt põhjusele - olukorrale või inimes(t)ele, kellega selle tekkimine seotud on. Situatsiooni teadvustades ja kogemusena vastu võttes ning selja taha jättes, on suur tõenäosus, et sümptomid ja seisundid muutuvad harvemaks, kergemaks või kaovad sootuks. Ja nii saab oma eluga edasi liikuda.