Ma olen lõpuks sündinud!

Kliendil tekkis juhuslikel hetkedel seosetu aisting – "Ma olen lootekotis ja see eraldab mind ülejäänud elust. Ma ei saa teha seda, mida soovin."

Konstellatsioonis paigutasime põrandale suure lootekoti kontuuri (nööriga). Niipea kui kliendi asendusisik sinna paigutati, kukkus ta kokku. Ta ütles: "Mul on tohutu igatsus sündida." Konstellöörile oli kohe selge, et ta oli kellegi koha peale läinud, sest see tunne ei kuulunud talle endale. Konstellatsioon näitas, et enne klienti oli ema kõhus veel keegi olnud, kes ei saanud sünnikogemust, kuid teostumata igatsus oli siiski peresüsteemi jäänud. Klient oli sellele kohale läinud ja sinna jäänud. See varjutas ka tema enda sünnikogemuse.

Mittesündinut tunnistati kliendi poolt (samastumine vähenes) ning talle öeldi tervendavaid lauseid.

Dialoogis emaga selgus, et ema püüab seda fakti iga hinna eest varjata ja olematuks teha. See oli ilmselt oluline osa probleemi põhjusest. Klienti oli vaja ka vabastada seotusest saladusega, sest see on koormav.

Dialoogis isaga tekkis lähedus ning kliendi esindaja soovis pea talle sülle panna. Tekkis kontakti, usalduse ja lõdvestuse tunne. Ta ütles: "Nüüd ma ei pea enam valvama!" Selgus, et see oli seotud uinumisprobleemiga – tal oli sellega raskusi ning ta "valvas", kuni jaksas. Valvamine oli seotud mittesündinu hoidmise ja turvamisega. See oli varjatud pinge, mida ta endale ei teadvustanud.

Kui ema ja isaga oli oluline pinge vabanenud, algas sünniprotsess. Pärast sündimist olid kliendi enda sõnad: "Nüüd ma olen lõpuks sündinud!" See oli vägev tunne. Pärast seda tööd heitis klient diivanile ning mitu tundi püsis tal naeratus näol, õnnis tunne südames ja meeles kaikus lause: "Nüüd ma olen lõpuks sündinud!" Silme ees olid rohelised värvid (aura?). Sama kestis ka järgmisel päeval, kuid väiksema intensiivsusega. Klient mäletab seda kaua ja erilisena.

Kuigi kliendil ei õnnestu vanematelt infot saada selle fakti kohta, kuna teema tekitab palju pinget (huvitav, miks?), annab selle stsenaariumi puhul kogetud suur kergendus kinnitust fakti olemasolust. Kui tegemist oleks olnud pelgalt fantaasiaga, ei oleks reaktsioon olnud nii tugev ja tervendav. Kõik rollid selles töös tajusid stsenaariumi ühtmoodi.

Pärast seda tööd tundis klient ennast rohkem eluga kontaktis olevana. Enam polnud lootekoti barjääri enda ja endast väljapoole jääva elu vahel. Klient saab loomulikumalt ja varem magama minna.

Hiljem meenus kliendile veel üks varasem konstellatsioon, mis näitas mitte-sündinut perekonnas, kuid klient ei uskunud seda, sest usaldas vanematelt pärit infot rohkem (st vanemad polnud sellest midagi rääkinud).