Kaduneljapäevane konstellatsiooniõhtu oli üsna intiimne. Ometi ei takistanud olukord tegelemast sügaval tasandil traumaga, mille juured viisid kliendi vanavanaisani.
Kliendi mure ja valupunkt oli igapäevaelus, eri situatsioonides inimeste vastu välja lööv viha, sealhulgas isegi oma lapse vastu. Viha ajendiks oli sageli ebaõigluse tunne, jõuetus enda eest seista või olukorda kuidagi muuta.
Alustasime vähesest, kliendi ja tema viha esindajatest. Lugu hakkas avanema ootamatust küljest, kus kliendi esindaja tundis huvi nöörirulli vastu. Kliendil meenus selle info peale lugu lapsepõlvest, kus ta ainsad sõbrad olid väikesed kiisupojad. Ta oli tunnistajaks, kus kiisude elu lõpetati "merekoolis". Väikesele lapsele põhjustas selle situatsiooni nägemine segadust, viha, kurbust, meeleheidet, abitust ja tekitades sügava trauma.
Kiisude kurva saatusega lugu veel ei lõppenud vaid arenes edasi sellesama vanaisa nooruspõlve. Vanaisa oli sõjakoledustest pääsenud üle noatera, peites ennast kirikusse. Tema õnneks suutis ta leida peidupaiga kiriku kambris, see päästis vanaisa elu.
Kuna see laeng jäi alles, kordus analoogne situatsioon kliendi lapsepõlves, kus ta elas läbi oma sõbrakeste kassipoegade hukkamise vaikiva tunnistajana, suurendades veelgi mahasurutud viha ja ebaõigluse taset suguvõsas.
Praegune elu on andnud kliendile endast nõrgemaid mehi ja "erilise" lapse, keda päästa. Nagu neid kassipoegi, keda tal päästa ei õnnestunud. Nagu vanaisal oma võitluskaaslasi, kes tema silme all hukkusid ja keda tal päästa polnud võimalik.
Sellisest abitusest päästjana kerib üles viha ja agressioon, mis pöördub mõnikord ka oma lapse vastu.
Ja kui ohver, tundis klient, kuidas ta õlule pannakse rohkem ülesandeid ja vastutust, kui ta kanda jõuab.
Kolmnurga lõks jääb seniks kinni hoidma, kuni sünnib otsus, et nii edasi jätkata pole võimalik.
Siis tasapisi tekib aktsepteerimine, et minevikku ei muuda ja ainus võimalus on anda kõigele juhtunule koht. Lihtsalt tunnistada fakti. Alles siis, läbi nõustumise, saab alata hinge tervenemine.