Mure suhetes emaga

Armsa naisterahva mureks oli tema side oma emaga. Ema on nüüdseks vana, kuid tütrel on siiani ebameeldiv ema külastada või talle helistada. Ta on kuulnud emalt kogu oma elu jooksul etteheiteid ja pretensioone, kuigi juba varateismelisena võttis ta kodused tööd ja kohustused üle, lõpetades ja tehes seda, milleks emal ei jätkunud aega ega tahtmist. Ema võis ennast iga kuu nädalaks tsüklisse juua, unustades oma lapse ja kõik oma ema kohustused.

Klient nimetas suhteid emaga nartsitsistlikeks, mis tekitasid ärevust, enda soovide allasurumist, viha, ebaõiglust, süütunnet. Kliendi sooviks oli saada südamesse rahu, elada lõpuks oma elu ja suhelda emaga ilma hirmuta. Ka eile oli kliendi esindajal ja kliendil endal pikalt usaldamatuse tunne ema vastu, nad kumbki ei tahtnud tükk aega uskuda, et ema võib olla ka siiras, hooliv ja armastav.

Klient kandis enda turjal tohutut süü- ja kohustuste koormat, mis ei lubanud end tunda ema suhtes väiksemana. Kui meie õlule pannakse või võtame ise suurest armastusest ja lojaalsusest vanemate vastu enda kanda (esi)vanematele kuuluva vastutuse, muutume vanemateks oma vanematele, seega nendest suuremaks. Tagastasime kogu raskuse, vastutuse, kohustused, mis polnud kliendi omad, neile, kellelt need tähelepanu ja heakskiidu saamiseks olid "pihta pandud" Osa jäi emale, osa läks kaugemale, vanaemale.

Klient tundis kergendust ja rahu ja sai ema ees istudes tunda ennast temast väiksemana, lihtsalt tütrena. Lõpuks tõusis klient püsti kui täiskasvanud naine ja vaatas otsustavalt oma elu poole, separeerudes emast. Järgmisel päeval saime sellise tagasiside: Tänane olemine ei erine väga palju eilsest ja üleeilsest, aga hoian meeles seda (padja)koormat mille eile ära andsin ja suure naeratusega enda elu 🙂. mõtisklen selle üle, kas mul on veel võõrast vastutust tänases päevas millest saaks loobuda. Ainet mõtiskluseks jätkub.