Teismelise tütre põlvkondadevaheline mõju

Töö valupunktiks oli noore ema mure, et teismeikka jõudnud tütar ei aktsepteeri teda emana ega ka tema uut elukaaslast. Tütar kipub kõiki kamandama ja tunneb ennast peajagu neist üle. Selge see, et hormoonidel selles vanuses on oma osa mängida, kuid tüdruk oli juba varemgi ema suhtes ülemuslik. See on märk, et peresüsteemis pole korda ja tütar on alateadlikult sattunud kellegi kohale suguvõsas ning läbi elamas kellegi teise saatust. Töö käigus selguski, et tütre vanavanavanaema lapsepõlv oli suhteliselt kurb ja õnnetu. Tema ema ei tunnistanud oma tütart, kes sündis vallaslapsena, ema häbenes teda ja peitis isegi kappi, kui majas oli külalisi. Nii polnud tollasel 4 põlve tagasi sündinud väikesel tüdrukul õnnelikku lapsepõlve, elurõõmu ega emaarmastust. Keegi polnud tema eluajal andnud kohta tema saatusele ja kapis veedetud lapsepõlvekogemusele.

Meie kliendi tütre esindaja tundis ennast väljal suuremana kui tema ema, kuid oli samas apaatne, väsinud, eemalolev ega saanud aru, kes ja kus ta on. Ta oli enda kanda saanud (võtnud) raske, lapsele igati ülejõukäiva ülesande, et anda koht oma esiema saatusele ja aidata ta kapist välja. Kui see protseduur oli tehtud ja vabastavate lausetega lahendatud, oli kõigil kohe rõõmsam ja kergem. Tütre esindaja tundis ennast lõbusalt ja mänguliselt ning muutus ema suhtes väiksemaks, asudes süsteemis oma kohale. Ka ema elukaaslast vaatas ta nüüd hulga leplikumalt, saades selge sõnumi, et ema uus partner ei pretendeeri ega asenda talle kunagi tema oma isa. Tütrele jäävad alati alles tema vanemad, ema ja isa, kes andsid elu, kuid tütar leppis sellega, et ema väärib õnne uue partneriga.