Seisundi omaniku avastamine

Klient kirjeldas, et tema sees valitseb kaos. Ta on hiljuti vastu võtnud otsuse, mis muudab täielikult tema pereelu. Valdab jõuetus, teadmatus tuleviku ees, selle ees, kuhu üldse tahaks liikuda, millega tegeleda ja kuhu välja jõuda. Ja muidugi hirm, kas ta tuleb toime. Alustasime esialgu ühest figuurist, kliendist endast. Ta oli kurb ja õnnetu, tunnetas ebamugavust oma paremas käes ja nagu hiljem selgus, on sama probleem ka kliendil endal. Esindaja märkas enda ümber paarisobjekte. Lisasime töösse kliendi seisundi. Nad seisid kõrvuti, justkui paaris, kuid olid kumbki omaette, nägid ja tundsid teineteist, kuid otsest kuuluvussidet nende vahel polnud. Kõik see andis alust hüpoteesile, et see seisund ei kuulu kliendile ja kõikide märkide järgi otsustades on tegemist lastega seotud teemaga. Kui lisasime väljale figuuri, kellele see seisund kuulub, vabanes kliendi esindaja silmapilkselt oma koormast. Tundus, et siin võiks hakata protsessi lõpu poole juhtima, kuid kummaline oli seik, et mida paremini kliendi esindaja ennast tundis, seda kehvemaks muutus selle tegelase olukord, kellele seisund kuulus. Tavaliselt, kui selline tegelane saab nähtavaks, talle antakse koht ja tunnistatakse tema olemasolu, läheb kõigil asendajatel kergemaks. Olime saanud lisainfot kliendilt, et tal oleks pidanud olema üks noorem vend või õde kuid nii ei läinud. Teine võimalus, mida tihti esineb on see, kui kahest samaaegselt viljastunud munarakust saab elu vaid üks laps. Teine, tavaliselt nõrgem, jätab oma elu tugevama nimel. Siis juhtubki sageli, et me oleme elus justkui lõhestunud, otsime oma teist osa ja ei tea kuhu ja kuidas elus edasi minna. Kontrollisime neid variante, kuid midagi justkui ei klappinud. See figuur, kellele kliendi seisund kuulus, küll rahunes korraks, kui teda märgati, kuid tema enesetunne läks siiski kehvemaks. Ta hakkas tundma, et on rase ja hoidis kinni oma kõhust. See fenomen meenutas kliendile olukorda, kui ta ootas oma kolmandat last. Mees käis peale ja palus, et ta ei sünnitaks ja teeks aborti. Naisel jätkus siiski jõudu ja otsusekindlust laps ilmale tuua. Kuid mehe nõudmine tekitas sellise trauma, et üks hingeosa jäi sellest ajast peale tundma kaost, segadust, lootusetust, jõuetust, viha... Et ellu jääda ja valu mitte tunda, tõrjume me sellised hingeosad endast eiale. Ja kui me midagi tõrjume ning neile sündmustele kohta ei anna, siis pikapeale hakkavad nad endast märku andma, soovides olla märgatud. Alles nüüd saabus täielik rahu, kui eraldatud hingeosa sai tagasi toodud ja kogemus vastu võetud. See oli hea tõestus sellele kui esialgne hüpotees, et lugu on seotud lastega, leidis täiesti ootamatu lõpplahenduse. Lastega küll, kuid mitte sündimata õdede - vendadega, vaid hoopis kliendi enda raseduse ja sündinud lapsega, kelle elu rippus tookord juuksekarva otsas. Meie klient on imeline ema oma lastele. Nüüd on tal kogu vägi ja terviklikkus, et seada sihte oma elus ja teha valikuid oma rahunenud hinge juhatusel. Töö käigus tegelesime lapse nime osadega, tagastasime austusega vanavanaisale selle osa nimest ja tema saatusest, mis väikesele poisile ei kuulunud. Kui enne tundis vanavanaisaga seotud nimepool külmatunnet, eraldatust, segadust, siis töö lõpuks oli tekkinud tore lapselik kerge ja lõbus kontakt mõlema nimepoole vahel. Ema ei häirinud enam lapse nime teine pool ja ka isa nägi seepeale oma poega ilma segava alateadliku takistuseta.