Tähelepanuta jäämise dünaamika

Õhtu kolm tööd olid oma teemadelt seekord samuti sarnased. Läbiv teema, märksõna, mis asendajatelt eriti sageli kostus oli "POLE OLULINE". Lahendasime imeliste asendajate abil kolme lugu, kus kliendid polnud saanud ennast oma vanematele olulistena tunda.

Esimeses töös tegeles klient juba paarkümmend aastat enesesabotaažiga, suutmata selle aja jooksul ennast loominguliselt väljendada, avaneda oma vägevusele. Klient rääkis, et ta ei mäleta lapsepõlves, et ema oleks olnud olemas, ei mäleta tema pai ja hellust. Ema oli nagu vari kuskil taustal ja klient tundis, et ta pole oluline. Põhjuseks osutusid ema kolm sündimata last, kelle olemasolust tõenäoliselt ei teadnud ka kliendi isa. Ema oli südame mittetoimetuleku tõttu abordid hoidnud saladuses ega olnud suutnud oma abortidega rahu teha ega sidemeid katkestanud lastele oma südames kohta anda. Nii oli meie kliendi "ülesanne" hoida sidet elavate ja surnud pereliikmete vahel. Kliendi asendaja võttis hetke, et seista ja hiljem pikutada sündimata õdede-vendade kõrval, valides lõpuks püsti tõustes ja elujanu tundes ELU. Seda nimetatakse äramineku dünaamikaks, kui on tunne, nagu oleks ühe jalaga teispoolsuses. Millisest elust ja loomingust siis rääkida? Lõpuks sai ka ema vaadata oma sündimata lapsi, võttis oma vastutuse ja sai viimaks esimest korda vaadata oma tütart, meie klienti, ja muuta teda lõpuks OLULISEKS. Loos toimus energia vabanemine ja kliendi hinges saabus kergus.

Teises töös kõlas "POLE OLULINE" eriti häälekalt. Meesliinis oli "tore traditsioon", et pojad ei olnud tähtsustatud, mis põhjustas katkenud armastuse voo. Tugevad sidemed olid vaid vanaisade ja lastelaste vahel, põlvkondade vahelejätmine päranduses oli tavaline, jättes mängust välja oma pojad. Kliendi isal oli seega ebatraditsioonilised suhted oma isaga. See põlvkondadevaheline energia häire tekitas pidevalt probleeme, arusaamatusi ja etteheiteid suhetes kliendi ja tema isaga. Töös taastati armastuse voog 7 põlvkonna meeste vahel, ja kliendi elus muutusid probleeme tekitavad draakonid mängulisteks pandakarudeks. See oli ilus, liigutav ja kohati lõbus töö.

Kolmandas loos kõlas samuti "Ma pole oluline." Klient ei ole tundnud ennast olulisena ei oma vanematele ega praegu ka iseendale, alati kohustuse ees ning noorema õe varjus kõrvalejäetuks. Lapsepõlvekodus oli tal alati tundunud, et temasugu eiratakse. Selles töös seisis klient oma vanemate vahel, vahendades oma isale tema esimest naist ja taastades suhted vanema poolõega, kes pidi olema perekonnas saladus. Samal ajal kaitses klient peret ema võimuka viha eest - ema ei olnud leppinud olukorraga, mis peegeldas tema abikaasa eelnevat pereelu. Lõpuks tekkis kord ja ema sai oma koha aktsepteerida, oma vihaenergia transformeerus armastuseks oma mehe, tütre ja lapselaste vastu. Tänu sellele sai klient võimaluse keskenduda ressursile enda ja oma laste jaoks ning kõik muutus OLULISEKS.