Edule vastuhaku taga oleva lojaalsuse lugu

Meil kõigil on siia ilma sündides oma ülesanne. Kui me kord juba sündisime, pole see lihtsalt õnnelik juhus.

Šanss sündida siia, sellesse materiaalsesse maailma on imeväike, üks neljassajast miljardist, 1: 400 000 000 000! nagu minust targemad teadjad on väitnud. Looja ei jäta midagi juhuse hooleks, tal on selge teadmine milleks just sind siin vaja läheb, millist eluülesannet täites sa aitad tal läbi sinu avalduda. Kasutuid tegelasi universumis pole. Igaühele on eraldatud oma kindel koht, umbes nagu autodel parkimusmajas.

Sinu nimeline koht on olemas, kuid et elu oleks haaravam, pead sa ise selle koha üles leidma, orienteerudes erinevate inimeste, sündmuste ja kogemuste vahel. Looja on sulle kaasa andnud kõik vajaliku. Sinu GPS, mis sind vääramatult oma kohta võtma suunab on sinu sisemine kontakt oma pea (mõistuse) ja südame(intuitsiooni) vahel.

Su mõistus vatrab vahetpidamata, hoiatab ja kaitseb sind kõikide maailma hädade eest, mis talle enda, suguvõsa, teiste inimeste kogemuste, filmide, kurbade raamatute ja veel tont teab mille alusel minevikust teada ja tuttavad on. Mõistus leiab seletusi kõigele, kuid teeb seda ainult minevikukogemuste põhjal. Kõik uus on tema jaoks tundmatu, seega ohtlik. Mõistus on loodud sind kaitsma, säilitama olemasolevat, isegi kui see on juba haisev mülgas.

Mõistus keelitab püsima varjus, mitte nina välja pistma, kui ei taha saada laksu vastu sedasama nina. Kõik harjumuspärane on tuttav ja turvaline, isegi kui sa tunned, et mõõt hakkab täis saama. Ja mõistusel on imeline võime summutada südame hääl, hinge kutse, side oma Kõrgema Minaga, kes on ühenduses Loojaga ja tema poolt antud ülesandega.

Vahel saab inimese mõõt täis varem, vahel hiljem, kui vanaviisi enam lihtsalt pole võimalik. Kui tulla konstellatsiooni seisundis, kus jõud, jaks ja mõistus on juba täiesti otsas, on tööd tavaliselt pikemad ja raskemad, sest sasipundar on totaalselt sind endasse mässinud.

Kui aga inimene saabub konstellatsiooni varem, enne kui mõistusele tundub kõik lootusetu, on võimalus see protsess läbida ja lahendus leida pehmelt, leebelt ja palju kiiremini. Seekord oligi just selline juhus.

Algselt oli kangelanna teema seotud vanaemaga, kuid paari eelneva päeva jooksul, kui ta teemast mulle mainis ja selle endast välja sai, kaotas see sel moel oma aktuaalsuse. Ta tuli ikkagi kohale ja ütles, et väga kriitiline tema taotlus pole, kuid ta sooviks vaadata, mis takistab tal astumast suurelt inimeste ette. Tal on selge teadmine, et peab olema laval, esinema paljude ees, jagama oma kogemusi, tooma kokku inimesi. Kuid ta hoiab ennast tagasi ega suuda teha esimest sammu oma suure potentsiaali avamise poole.

Küll see oli ilus töö! Välja tulid dünaamikad, mis teda tagasi hoiavad. Esimene oli lojaalsus isale ja temalt ülevõetud hirm. Kui kangelanna oli noorem, vaatas ta isa imelikult, et too, olles väga tubli ja hinnatud professionaal oma alal, keeldus järjepidevalt talle pakutud ametikõrgendustest ja juhirollidest. Ta armastas ja armastab siiani oma tööd, tal on tohutult teadmisi ja kogemusi, kuid ta eelistab olla tagasihoidlikult oma ametis hinnatud töölisena, ajades oma asja vastutustundlikult, täpselt ja rahulikult.

Kunagi oli tütrel isale pretensioone, et ta ei võta vastu paremaid pakkumisi, sealhulgas ka palgatõusu, et pere elujärge tõsta. Nüüd on tal isasse hoopis teine suhtumine, täielik mõistmine ja suur armastus. Ei ühtegi etteheidet. Siit tuvastasimegi esimese dünaamika - kui isa on niigi õnnelik, hinnatud ja edukas tegutsedes oma rõõmuks, väikselt, vaikselt, omaette, siis oleks see ju isa reetmine, kui saada õnnelikuks, edukaks ja hinnatud professionaaliks suurte saalide ees.

Lisasime veel suguvõsa ressursi, vaikse toetuse, mis kattis kangelannat õrnalt nagu jumalik loor ja kaitse. Oli kindel tunne, et midagi ei saa valesti minna. Aitäh võimaluse eest sellist tööd läbi viia. Nii puhas, ilus ja siiras oli kangelanna hingesoov ja tema taotlus.

Oli au ja rõõm teenida sellist eesmärki.