Koalakaru, must köis ja suguvõsa needus

Läksime liikvele kahe figuuriga - kangelanna esindaja ja tema seisundiga. Kangelanna esindaja oli tõepoolest kohkunud moega, seisis omaette, teist figuuri märkamata, vaatas eemale põrandale, nähes vaiba mustris millegipärast koaalakujulist mänguasja. Hiljem läks ja istus sinnasamasse maha, sattudes sel moel isaliini minevikku. Oli selge, et seal ei saa olla kangelanna õige koht ja ta on lõimumises kellegagi oma isapoolstest esiemadest ja see lugu on omakorda seotud lapsega. Panime väljale kolmanda figuuri, selle, kelle kohal istus kangelanna esindaja.

Ta vaatas ringi, märkas musta köit ja ütles, et see on hoopiski tema jagu. Lugu kippus järjest segasemaks oma koaalade, köite ja needustega. Kuna järjestikuseid kummalisi surmasid oli suguvõsas tõesti rohkesti, sealhulgas 8 kuuse tüdruku oma, kellega kangelanna sama nimegi kannab, kuulasime esindajat ja tähistasime needuse suguvõsas, andes sellele koha ja ka kõigile selle võimalikele ohvritele. Töö käigus muutuvad energiad, olematud koaalakarud kaovad või transformeeruvad, maagiad ja needused muutuvad peale nende tunnistamist neutraalseks ja kaotavad oma laengu. Kangelanna alateadvuses seovad ennast lahti nähtamatud pusad, tekib taipamine kuidas puder ja kapsad ühte patta sattusid ja kes need sinna tõstis, suutmata seda kummalist rooga omal alal ise süüa või läbi seedida.

Meile tuli veel pilti vanavanaisa, kes tundis end nagu kuristiku serval ega tundnud kindlat pinnast jalge all. Ka tema jaoks oli mustal köiel oma tähendus.