Taastav teekond eneseväärtustamise suunas

Eelneva intervjuu abil püüdsime sihiku paika sättida, mille suunas liigume. Jõudsime enese väärtustamiseni, õieti selle puudumiseni, mille tõttu on neiul vaja olnud valida kaaslasi, kes talle enese väärtustamist õpetaksid. Ilma partnerita ei osanud ta ennast kuidagi defineerida, teda polnud enda jaoks olemas. Üksi, iseseivalt ja omaette teda justkui ei eksisteeriks.

Käisime veidi aega nagu kassid ümber palava pudru, et paika saada millise ukse kaudu töösse siseneme, kas enesehinnangu tõstmise või suhete kaudu. Kangelanna jäi endale kindlaks ja valis suhete teema - kuidas edaspidi vältida toksilisi suhteid ja lahti lasta endisest partnerist. Taotluseks jäi tervetel alustel uus suhe, kus on austus, armastus, teineteisemõistmine, puudub kontroll, kitsad raamid, alavääristamine.

Hakkasime tööle, paigutades väljale kangelanna praeguses seisundis, kangelanna soovitud seisundis terves suhtes, praeguse partneri ja selle hiljutise, kes kuidagi meelest ei lähe.

Lugu hakkas ennast järk järgult lahti pakkima. Soovitud seisund asetses täpselt välja keskel, praegune aga üsna kaugel ruumi eesotsas vasakus nurgas.

Esmalt kuulasime kangelanna soovil mõlema partneri kohtadelt saadud info, mis on samuti päris heaks indikaatoriks, kui vähe ta endale tähendab. Algul teised, siis ise. Esimesena võtsime info eksilt. Ta paiknes samal joonel ruumi paremas nurgas, otse praeguses seisundis oleva kangelanna vastas. Ekspartner oli veidi provotseeriv, tahtes endale tähelepanu tõmmata, olles muidu suhteliselt heatahtlik. Edasi vaatasime, mida on öelda praegusel partneril. Tema paiknes juba lähemal välja keskmele, kangelanna soovitud suhteseisundile.

Väga mugav tal ei olnud, silmanurgast nägi ta oma partnerit, kuid põhifookus oli parketi tumedatel laikudel põrandal, mis tekitasid raskustunde. Alles kolmandana jõudis kätte aeg teada saada, mida kangelanna esindaja ise tunneb või asjast arvab. Leebelt väljendudes tundis ta ennast selles kohas seistes üsna omaette. Tegelikult aga pööras kõigile selja, vaatas põrandale ja soovis ennast olematuks muuta, pugeda maailma eest peitu kardina taha, nii et keegi ei näeks, lausudes "kui mind ei oleks, oleks kõigil lihtsam". Seepeale kangelanna ise klienditoolis võpatas, tunnistades, et tal on selliseid mõtteid peast läbi käinud küll.

Talle hakkas kohale jõudma, milleks on tal olnud vaja kohtuda kaaslastega, kes talle haiget tegid. Muud võimalust tunda end elus ta lihtsalt ei teadnud. Valu, alanduse, kontrolli kogemine andis võimaluse midagigi tunda, tunda end elus. Teisi, paremaid võimalusi ta enda arust ei väärinudki.