Muutuste teekond nähtavaks tulekuks

Kangelanna soovis lahendust olukorrale, kus ta koges ennast teiste inimeste seas nähtamatuna ja kuuldamatuna. Ta piire ei nähtud, tihti mõisteti tema näoilmet ja kehahoiakut vastupidiselt. Tema öeldut kas ei kuuldud või sellega ei arvestatud. Kõik see viis endasse sulgumiseni, tahaplaanile jäämiseni, enda lukku keeramiseni, jäätumiseni. Kangelanna soov oli muutuda nähtavaks, olla kuuldud ja arvesse võetud. Turvaliselt ja talle sobival moel. Töötasime struktuurses formaadis isiksuse osadega. Panime väljale selle osa temast, kes soovib olla nähtud ja teise osa, kes seni hoolitses edukalt nähtamatuks jäämise eest. Juba esimesest hetkest oli väljal paradoks. See osa, kes soovis olla nähtud-kuuldud- arvestatud seisis välja keskel nagu hunnik õnnetust ja teine osa, kes pidanuks vaikne ja tagashoidlik olema, oli tõeline aktivist, sehkendas ringi ja andis igati märku, et tema on siin tegija. Teine figuur oli tema jaoks igav. Nagu struktuurses formaadis kombeks, hakkasime figuuridest eraldama kontekste, neid kihte, mis on justkui ladestunud isiksuseosadele, takistades neil olemast nemad ise. Võtsime nähtavaks tulla tahtvast figuurist välja kontekste, et ta julgeks hakata liigutama, hingama ja sulaks üles oma külmunud olekust. Kuigi vahel polegi oluline iga konteksti täpselt teada ja nimetada, oli meil siiski konkreetselt selge, mis välja said võetud. Seal olid ema kõhus kogetud hirm aborteerimise ees, ema- isa vahelised pinged raseduse ajal, ema pettumus tütrе, mitte poja sünni puhul, sünnitrauma, põhjustatuna nababööri keerdudest kaela ümber, järjekordne oht mitte ellu jääda. Neid osi, mis enne sündi, sünni ajal ja peale sündi igal kriitilisel momendil pidasid paremaks peitu pugeda ja hirmu tõttu surnut teeselda oli mitmeid. Need osad olid siiani varjusurmas, neile unustati teatada, et oht on möödas, et sündimine toimus ja kõik jäid ellu. Tegime seda siis nüüd. Kogusime kokku, äratasime ellu ja kutsusime tagasi elutud osad ja integreerisime saadud kogemuse. Selle tulemusena muutus energilisemaks ja elusamaks see figuur, kes tahab olla nähtud ja aktsepteeritud. Teine figuur muutus väiksemaks, kuid ei tahtnud kuidagi oma tähtsust vähendada. Ega polnudki plaanis seda osa minema saata või temast lahti saada. Tal on olnud kandev roll kangelanna elus, see andis turvatunde. See oli juhtiv ellujäämisstrateegia, ei rohkem ega vähem. Kuna need kaks osa polnud teineteisega veel lõplikku kontakti saavutanud, jäi veel üks aspekt, mida kontrollida. Eraldasime konteksti, mis oli seotud vanaemaga, kellega kangelannal oli soe side, kuid ämma ja minia, kangelanna ema vahel oli konflikt, mida laps tulutult lahendada püüdis, tekitades kahju hoopis endale, rebides ennast lojaalsuse ja armastuse nimel pooleks. See liigutas kangelannat hingepõhjani ja lepitas lõplikult mõlemad osad omavahel. Kõigele sai antud koht, aktsepteeritud ja vastu võetud. Mõlemad osad on olulised, kuid rollid olid nüüd vahetunud. Kandev roll on sellel tervendatud osal, kes tahab ja julgeb välja tulla. Seni aktiivselt peitust mänginud osa saab nüüd puhata, kuid ta on olemas kui turvapadi, mis avaneb siis, kui tekib reaalne oht. Kõik kogemused on teistpidi vaadates ressursid.