Kadunud kaksik ja sisemine terviklikkus

See töö oli seotud ühe noore naisega, kellel puudus turvatunne, ta oli hajevil ega teadnud, mida tahab. Ta soovis luua perekonda, ent igatses pigem aktsepteerimist oma partneri perekonna poolt ning tal puudus sisemine tasakaal. Töö eesmärk oli saavutada kontakt iseendaga, enesekindlus ja sisemine tugi. Naine paigutas väljale seitse hingeosa kaotuse punkti – kohad, kus ta oma eluenergiat kaotas.

Töö käigus tulid esile erinevad aspektid tema minevikust ja suguvõsast: 19. sajandi alguse väikese poisi trauma, igatsus vanaisa ja vanavanaema järele, kelle mälestusega oli seotud hingeosa kaotus. Iga läbiviidud kontakt ja teadvustamine vähendas distantsi tema ja teise väljale ilmunud figuuri, Krista, vahel. Krista ilmumine tõi esile hüpoteesi – tegemist on sündimata kaksikuga.

See teooria leidis kinnitust läbi keha mälu, käitumismustrite, sümbolite ning väljal toimunud peegelduste. Sarnane sünnipäev esindajaga, kaksikute tähtkuju, ja esindaja kaksikuna olemine süvendasid arusaama. Teostati töö kaksikute eraldamiseks, sassiläinud identiteetide taastamiseks, võõra energia tagastamiseks ja oma energia tagasi toomiseks. Lõpuks seati sihiks hakata elama oma elu, enesekindlalt ja turvaliselt, oma nime all. Ka koerake, kes varem kandis emotsionaalset rolli, muutus lihtsalt armastatud neljajalgseks.

Töö lõppes rõõmsate märkidega – emotsionaalselt lahenenud olukord, füüsilised sümptomid nagu kõhumured, mis olid seotud energiablokeeringutega, said lahenduse. Loo kangelanna sai tagasi ühenduse iseendaga ning võimaluse edasi liikuda terviklikumana.