Noormees ja tema hingeseisund

Mu esimene kangelane oli üliäge noormees, kes ema soovitusega ühel hetkel nõustus ja oli valmis oma hingeseisundit konstellatsiooni abil lähemalt vaatama. Ema oli hiljuti täiskasvanuks saanud poja pärast mures juba mõnda aega. Nüüd, kui poeg oli valmis tulema, oli tal korraga üsna suur segadus, millega konkreetselt tegeleda, sest ta oli hiljuti lõpetanud suhte ja elas seda leina valulikult läbi. Tal oli ka probleeme töö ja rahaga, oma elueesmärgi leidmisega, ta oli olnud depressioonis, viibinud isegi ravil. Kogu selle aktiivse ja valuliku teemapuntraga ta kohale tuligi. Oluline oli välja selgitada kõige olulisem, millest alustada ja eesmärk ehk taotlus, kuhu suunas liikuda.

Kuna lahkumineku haav oli liiga värske, siis selles sügavalt urgitseda olnuks liiga vara ja liiga valus. Iga lahkuminek on nagu väike surm, mis vajab leinaprotsessi kõikide etappide läbimist. Kummatigi võis ka lahkuminek olla tingitud just sellest " augus olemise " seisundist, millest suhe just õitsele ei puhke. Jätsime esialgu kõrvale ka raha ja töö, sest enne kui august pole välja tuldud, pole sealgi suurt perspektiivi oodata.

Niisiis jäi sõelale kõige olulisem, kõige alus. Mis on noormehe raskustunde, koorma, musta augu, depressiivsuse - ühesõnaga tema seisundi tekkimise põhjus ja selle lahenemise võti.

Paigutasime väljale kangelase ja tema seisundi esindajad. Mõlemad seisid ühel joonel meesliinis, väljaspool süsteemi piire, üks ruumi ees, teine ruumi tagumises osas. Üks laste, teine esivanemate tsoonis, täpsemalt vanaisa või vanavanaisa kohal. Selline paigutus tingis ka vastavad küsimused peakangelasele endale. Kuna ka armas ema oli tulnud pojale toetuseks kaasa, tuli osa infot temalt. Kuulsime, et vanavanaisa oli saadetud Siberisse ja tal tekkis seal väidetavalt teine perekond, millest keegi midagi täpselt ei tea. Ta pöördus tagasi kodumaale, oma pere juurde, kuid saladus, süütunne lõhutud suhte, mahajäetud naise ja võimalik, et ka lapse pärast, südametunnistuse piinad siinse pere petmise pärast, rõhus meest terve elu nii, et ta ise ennast süsteemist koos oma "patuga" välja tõrjus. Neli põlvkonda hiljem sündis lapselapselaps, poiss, kelle esindaja seisis konstellatsiooniväljal " ma olen nagu sina," positsioonis, missiooniga taastada süsteemi üks kolmest seadusest - kuuluvuse seadus. Kõik, kes on olnud, kõik, mis on toimunud, kõik, mis on mõjutanud, arendanud, muutnud süsteemi, kõik teised pered - suhted, naised, sündinud või sündimata lapsed - kõik peavad kuuluma, neil kõigil peab olema koht. Sulgeda silmi, isegi häbi pärast, teha nägu, et pole olnud, kihutada ennast ise oma väärteo pärast süsteemist välja või lasta end teistel maha kriipsutada, viib kokkuvõttes selleni, et seda suppi peavad järeltulijad sööma hakkama.

Nii juhtus ka selle imelise noormehe elus, kes osa vanavanaisa rasket südamevalu ja rõhuvat tumedat südametunnistust alateadlikult enda kanda võttis.

Kui küsida nende käest, kes raskustunde all ägavad ja depressiivsuse all kannatavad, kas nad teavad või vähemalt aimavad, millega nende seisund võib olla seotud, kas on midagi nende elus juhtunud, kas nad on midagi teinud, mille eest nii ränka hinda maksavad, siis vastavad nad tihti, et ise ka aru ei saa, miks või mille eest.

Siis on tavaliselt 99,99% kindel, et koorem, mis neid maadligi surub, ei kuulu neile ja nad tassivad seda kellegi eest suguvõsas, et taastada süsteemis kord, hierarhia või kuuluvus.

Seda viimast me antud kangelase loos ka tegime. Andsime koha vanavanaisa teisele suhtele, talle endale, tema loole ja saatusele, eraldasime ja eristasime elud ja saatused ja suhted, põimisime need lahti ja tagastasime vanavanaisale tema vastutuse.

Meie kangelasel, eriti tema esindajal, läks olemine kergemaks, ta sai vabamalt hingata. Suur asi seegi, kuigi suhte lõppemise leinaprotsessi see automaatselt ei lõpetanud. Need tunded ja etapid on oluline läbi elada.

Esimeseks korraks sellest piisas.