Ebaõiglased trahvid ja ema suhete probleemiga naise lugu

Töö teemaks ja taotluseks oli üle vaadata endast olenev asjade seis selleks, et saavutada positiivne kohtulahend. Kangelannal on lausa mitu lahendita hagi küsimustes, kus ta tunneb, et on saanud ebaiõglasi trahve ja alusetuid äraütlemisi riiklikult süsteemilt. Ja neis kõigis kipub ta kaotajaks jääma, sest ei suuda oma õigusi tõestada ja enda eest seista.

Ta on alatasa rahalistes raskustes, mida pealtnäha ebaõiglased täiendavad väljaminekunõuded veelgi süvendavad.

Ta on riiklike süsteemide jaoks kas nähtamatu mutrike, kus ta unustatakse või vahele jäetakse või ekstreemsemal juhul nagu punane rätt härjale, saades tagasilööke negatiivsete vastuste ja kohtulahendite näol.

Lugu lõhnas üsnagi süsteemse võla järele, mis tähendab seda, et järeltulijad maksavad mõne oma esivanema õhku jäänud võlga. Sellised juhused pole konstellatsioonides üldsegi haruldased, kui kliendid tulevad lahendama oma raha teemat, mis kipub näppude vahelt kaduma, tee mida tahad, tööta palju tahad, säästa palju tahad. Ei õnnestu koguda ja punkt. Tihti isegi mitte baasvajaduste rahuldamiseks.

Süsteem hoolitseb selle eest, et balanss oleks taastatud. Kui näiteks keegi suguvõsas kuskilt midagi sisse vehkis, võlgu jäi ja tegu jäi heastamata, kasvõi selle fakti tunnistamise näol, kandub tasakaalu taastamise kohustus järeltulijatele.

Midagi taolist juhtusime ka seekord harutama. Asendajate info ja liikumine viis meid ema liini vanaisa kohale. Kangelanna rääkis, et ta vanaisa oli salapärastel asjaoludel ühel kevadisel päeval leitud metsast pooduna. Polevat teada, kas ta tegi seda ise, või aidati, igal juhul on selge, et niisama keegi endale kätt külge ei pane ega teist inimest puu otsa ei riputa. Mingi põhjus pidi seal olema ja väga tõenäoliselt võis see olla seotud materiaalsete, moraalsete või ühiskondlike probleemidega. Vanaisa läks, kuid probleem jäigi lahendamata. Konstellatsioonis pole eesmärgiks midagi oletada, välja mõelda, vanu saladusi paljastada, välja kaevata, seda polegi vaja. Piisab, kui tähistada see süsteemse saladusena ja kui asendajate keha sellele reageerib, polegi muud tarvis, kui anda sellele juhtumile lihtsalt koht. See on aus ja vabastav tõdemine, et vanaisa elus oli sündmus, mis jäi tookord lahendamata ja mis mõjutab süsteemi tänini. Selle tunnistamisega vabaneb pinge, mis siiani süsteemis lühist tekitas ja kliendile rahalisi probleeme põhjustas. Andsime koha juhtunule ja tagastasime vanaisale tema vastutuse oma elu ja saatuse eest. Üks kiht oli maas.

Kuna meil oli väljal asendajaid nii kohtuvaidlusele kui otsuse langetajatele, siis neid vaadates- kuulates ei saanud lugu veel lõpetatuks pidada. Konflikt kangelanna ja võimu esindajate vahel oli alles. Ja võimu ehk kohtuniku esindaja seisis kenasti ema kohal, kellega kangelannal on päris korralik vastuseis. Kuna kõik süsteemid, sh. riik, võim, suguvõsa, peresüsteem nagu ka EMA on alati suuremad, kõrgema järgu figuurid kui üksikisik, tütar, laps oli käes järgmine võtmetasand. Kui puudub austus ema, kui endast suurema figuuri vastu, toimub ülekanne nende struktuuride peale, kellest justkui sõltub inimese heaolu, turvatunne. Antud juhul oli see ülim vastumeelsus, esindaja sõnul lausa põlgus, mida ta tundis.

Kangelannal on tõepoolest olnud keeruline lapsepõlv, keerulised suhted emaga ja see lapselik trots, solvumine ja pahameel on alles tänini. Paraku mõjutab suhtumine emasse kogu meie elu. Kui me ei aktsepteeri ema oma hinges ja südames kasvõi kui elu andjat ja pole oma elu eest tänulikud, oleme ise poolikud, jättes end ilma ressursist, keerates kinni energeetilise kanali, allika, millest me võiksime juua ja ennast täita. Kui armastust ei jagu, kui pole olnud eeskuju, kui on raske erinevatel põhjustel armastada oma ema, siis austus ja tänulikkus elu andjale on juba suur samm. Vahel on tunded väga kinni, kui lapsepõlve ei taha või ei suuda meenutada, vahel on selles lapsepõlves liiga palju valu, hirmu ja üksildust. Küsimus on selles, kas jääda kinni lapsepõlve ja hoida kinni oma õnnetust minevikust ka 30 - 40- 50- 60 aastat hiljem, või teha otsus, et paremaks seda lapsepõlve enam ei muuda ja keskenduda oma isiklikule elule ja selle loomisele, mis teeks olemise kergemaks ja õnnelikumaks. Kus on küsimus, seal on ka vastus. Valikuid on siin kaks.

Kui mahasurutud tundeid on kogunenud kehasse aastate kaupa, on oluline need ka kehast vabastada. Kuid algus algab muutustest peast. Mõistus tuleb vahel saata pausile ja laskuda liftiga südamesse, et tunda oma tundeid. Teadmine ja tundmine on kaks eri asja. Tundes ja tunnetades ennast, tunned ja tunnetad maailma. Ennast kurja maailma eest raevukalt kaitstes leidub alati neid, kes ründavad. Nad teevad seda selleks, et saaksime lõpuks aru, kes me oleme, milline vägi meis on ja kust see vägi pärit on. Kuni me ei tunnista enda suurust ja ei võta täiskasvanuna vastutust iseenda eest, jääme igasuguste hammasrataste vahele süsteemi pureda ja sakutada. Oma vanemaid eluaeg süüdistama jääda pole pointi, meie elu sellest paremaks ei muutu. Samuti pole mõtet süüdistada kedagi teist meie õnnetus elus, nad on ainult näitlejad meie loodud filmis.

Lõpetasime töö, kui tütar usaldas ennast toetada vastu ema jalgu, istudes ta ees ja paotas õige veidi rasket kaevuluuki oma südamelt, lubades armastusel ja kaastundel sisse immitseda. Selleks ajaks olid kohtuasjad ja otsustajad muutunud neutraalseteks figuurideks, kellel puudus igasugune huvi oma üleolekut demonstreerida. Tänasime igaks juhuks ette õiglase otsuse eest ja panime esimesele loole punkti.