Turvatunne pärineb meist endist

Kangelanna oli liimist lahti, sest partner tekitas (loe: tõi üles) temas aeg ajalt turvatunde puudumist. Üldiselt on suhtes kõik hästi aga tekib hetki, kui ei tea kuidas edasi ja kas üldse edasi. Vesteldes jõudsime ühisele arusaamisele, et paati ei saa stabiilseks enne, kui stabiilsus, rahu ja turvatunne on seilaja sees. Kui merekaru kaotab tasakaalu ja keskme, lendavad aerud ise vette ja paat kukub kummuli. Panime paika taotluse kuhu liigume ja millega oleks kangelanna jaoks kõige olulisem tegeleda ja milline tulemus saavutada.

Selleks osutus siiski puuduv turvatunne, mitte suhe. Turvatunde ja turvalisusega on huvitavad lood. Turvalisust pole olemas. Kõik uus, tundmatu on meie ajule alati ebaturvaline. Aga turvatunne, kui seisund, on täiesti võimalik saavutada. Siit, oma lapsepõlvetraumaga ja rahuldamata baasvajadusega turvatunde järele, liigume edasi täiskasvanuikka.

Selge on see, et enam ei tule ema ega isa meie turvatunnet rahuldama, kui nad seda siiani pole osanud teha. Ja päris aus on seda endale täiskasvanuna tunnistada, et see rong on läinud.

Aga on rõõmustav uudis. See traumeeritud osa ongi ainult OSA meist, mitte me ise tervikuna. Meis on tohutult palju erinevaid osi, alaisiksusi. Ja nende osade seas on kindlalt neid, kes saavad traumeeritud osale tuge pakkuda ja võtta ta oma hoole alla. Kui me paneme välised faktorid, sündmused, inimesed vastutama oma sisemiste tunnete eest, muutume väikeseks. Kui me otsime partnerit oma ellu, kes annaks turvalisuse, otsime me alateadlikult isa, mitte meest. Või siis ema, mitte naist.

Ka selline suhe võib eksisteerida, kui mõlemale poolele nii sobib. Kui aga pere on kriisis ja on soov seda lahendada, siis vaatame üle rollid, kes keda asendab ja leiame üles enda vastutuse kohad. Turvatunne on üks neist. Tehes enda turvatunde eest vastutavaks oma partneri, oled sa lõksus, sisuliselt sõltuvuses.

Sinu turvatunne kuulub sulle ja parim, mis sa enda heaks teha saad, on leida viisid, kuidas tunda ennast turvaliselt, kellestki sõltumata. Selleks aga otsime esmalt üles algpõhjuse, teadvustame selle ja võtame vastu. Ja siis vajadusel vaatame järgmist kihti.

Järgmine tasand tõi üllatusi. Leidsime seose vanavanaemaga, kelle turvatunne sõltus Jumalast. Eraldasime ja eristasime vanavanaema elu, saatuse ja turvatunde kangelanna omadest. Ja ikka veel oli midagi, miks enda turvatundega kontakt veel täielik polnud. Võtsime välja konteksti, mis viitas üheselt Jumalale.

Võtsime vanavanaema himutavast Jumalast välja armastava Looja. Selleks, et usaldada ennast ja luua kontakt oma kõrgema Minaga, kellel on otseside Loojaga, tuli üksteise peale kleepunud mõisted Jumal ja Looja eraldada ja eristada. Looja lihtsalt ON, me oleme Looja looming, kes sündis siia läbi oma vanemate. Me oleme osa Loojast. Seda teadvustades ja kehas kogedes tekibki turvatunne. Me oleme Looja lastena alati toetatud. Pole vaja pimedat usku vaid lõputut usaldust, et kõik siin ilmas toimub meie jaoks.