Kaugel oleva poja lugu

Ema tundis, et poeg, kuigi täiskasvanu, on justnagu "ära", on sulgunud oma tuppa, suhtleb peamiselt oma sõpradega netiavaruste vahendusel, välja ei koli, kuid kodustega ka mingit kontakti pole. Ema näeb, et poeg kannatab, kuid midagi teha ei saa, sest ei pääse pojani. See teeb ema murelikuks. Ja nii ta tuligi, et näha, mis nende vahel toimub, miks poeg on emotsionaalselt nii kaugel, kas nad on süsteemis oma õigetel kohtadel ja kuidas olukorda lahendada. Esmane pilt ja info väljalt, ema ja poja esindajatelt oli üsna tõsine. Poeg oli emotsionaalselt veelgi sügavamas eraldatuses kui algselt intervjuust võis tunduda. Ema esindaja oli teadlik, et ta on ema, nägi poega, kuid poeg seisis näoga minevikku, vaadates ema jalgu kuid emaga kontakti polnud. Poeg oli oma mullis, oma maailmas, tahtes vaibal, millel ta seisis, ära lennata. Ema seisis vaiba piiril, justkui püüdes poega ja tema lennuvahendit maa küljes kinni hoida. Tulles tagasi poja ja tema seisundi juurde, kus ta elas oma mullis ja soovis lendaval vaibal sellest reaalsusest põgeneda, viivad üsna otsesed paralleelid aega, kus ta oli ema kõhus, oma mullis ja koges samu tundeid, mida emagi, kui ta maha jäeti. Tegemist oli üsasisese traumaga, mis mõjutas poega tänini. Loode kogeb emaga kõiki samu tunded ja seisundeid, võttes need üle, tervendades ema. Ema ja kõhubeebi on üks tervik, neil on üks vereringe ja beebi teeb kõhus kasvades kõik, et ema ellu jääks, sest sellest sõltub ka tema elu. Seda nähtust nimetatakse mikrokimerismiks. Kel huvi võib ise juurde uurida, internetis on selle kohta palju infot. Poja elu meenutas väljapääsmatut olukorda, nagu siis, kui ta ema kõhus oli. Ema juurest ära minna ei saa, sest tema ellujäämine sõltub emast ja ema ellujäämine sõltub temast. Samas on olukord nii väljakannatamatu ja energeetiliselt kurnav, et pole tahtmist ega jaksu emaga suhelda ja valitseb soov jalga lasta ükskõik kuhu ja ükskõik millise ufolaevaga. Kuigi ema on püüdnud poega igati suunata isaga suhtlema, puudub pojal huvi. Algne tema ja ema hülgamine isa poolt on niivõrd kinnistunud, et pojal puudub igasugune kontakt isaga. See aga tähendab, et puuduvad juured ja suguvõsa ressurss. Kui puudub sisemine teadmine, et sul on selles elus maine isa ja maine ema, kelle kaudu sa siia ilma oled sündinud, ei võta endas vastu osa, mis saadud isalt või emalt, tunned ennast poolikuna, osaliselt tühjana. Ja selle tühjuse täidab laps oma maagilise mõtlemise abil mõne fantaasia, muinasjutu, multika-, filmi- või raamatukangelasega. Nii võib juhtuda, et välistades enda jaoks isa, mõtleb laps endale välja loo, et isa on tulnukas kosmosest, Kurrunurruvuti saare kuningas või Jõuluvana. Peaasi, et oleks mõni meeldiv tüüp, keda keegi pole küll oma silmaga näinud, kuid keda saaks eeskujuks pidada ja kes väärib olema parem isa kui see, kes hülgas. Taolisi lugusid ja ideaalmaailmu me endale loome, kuhu põgeneda ja tihti ei suuda neid hiljem reaalsusest eristada. Ka selles loos tundis poeg end tulnukana, sest oli kunagi ennast uskuma pannud, et ta isa on tulnukas, kes lendas nende ellu ja elust välja oma Ufo laevaga. Sest see sai lapse jaoks olla ainus mõistlik põhjendus, miks isa lähedal polnud. Aga kuna vajadus isa järele on suur, eriti poistel, kui meherolli mudelil, võib tekkida samastumine- kui isa on tulnukas, olen ka mina. Tegu pole hullumeelsusega. See kõik on alateadlik, päris elus ei tule inimene ise selle pealegi, et ennast tulnuka pojaks nimetada. Kui panime töös väljale isa esindaja, et anda pojale maandatus, juured ja ressurss, selguski, et mingit kontakti tal isaga polnud. See tekkis alles peale seda, kui poja esindaja tunnistas, võttis vastu ja eraldas isast selle osa, mille ta oli lapsena kokku fantaseerinud. Peale mõningaid vabastavaid lauseid oli muutus silmaga näha. Ta tuli oma kosmosereisilt tagasi, tundis ennast oma ema ja isa ees, seljaga nende poole seistes, rahuliku, stabiilse ja maandatuna, vaatas huviga oma elu ja tuleviku poole ning oli valmis selles suunas astuma. Järgmise hommiku kliendi tagasiside oli samuti ülimalt rõõmustav ja liigutav.