Lapse sümptomi muutumise lugu

Ema esindaja oli oma maailmas, sümptomiga kontakti polnud. Ta seisis näoga mineviku suunas, vaadates ainiti seinal rippuvaid valgeid tiibu. Sümptomil oli algusest peale segadus, kelle oma ta on ja vaatas otsiva pilguga ümberringi. Oli aeg kontrollida kus asub laps kõige selle keskel. Lapsel oli side sümptomiga ja vastupidi, kuid ema oli ikka seljaga kõigi poole, viibides jätkuvalt oma mullis, vaadates ingli tiibu. Sümptom oli energiline, heatahtlik, toetav ja see oli lapse ressurss. Võtsime lapse väljalt ära ja paigutasime uueks figuuriks põhjuse, see millega tema sümptom oli seotud. Ema langes tiibade ees põlvili ja sümptomi põhjus liikus toa nurka, kus tavaliselt paiknevad süsteemist tõrjutud lapsed, jäädes aknast välja vaatama, nähes seal kahte valget autot, mis omal moel ka nagu kaks tiiba moodustasid. Küsimuse peale, keda kliendi esindaja põlvitades ja tiibu vaadates leinab, vastas klient, et tal oli lapsepõlves hirm ema elu pärast, kuna ta oli korduvalt ja tõsiselt haige. Kui lapse sümptomi põhjus oli rääkinud ja klient oma emaga seonduvat hirmu mainis, tõusis põlvitav figuur püsti, tuli otse välja keskele ja istus maha nagu väike laps. Sümptomi põhjus keeras aknale selja ja jäi istuvat ema esindajat vaatama. Kliendil tuli meelde, et ta oli väike, kui üks tema kaksikvendadest õnnetult hukkus. Lapse surm vanematele, eriti emadele, on tihti ületamatu katsumus. Elusolevad lapsed ja partnerid jäävad tihti tähelepanuta, sest valu, kurbus ja tihti ka süütunne matavad enda alla. Tihti pole võimalust ega teadmisi leinaprotsessi eri etappe teadlikult läbida, tunded ja emotsioonid surutakse alla, jäädes sageli kinni esimesse või teise faasi, kus toimub juhtunu eitamine & šokk ja viha & raev. Leina etappe on viis. Kolmas on kauplemine & manipulatsioon, illusioonid, et kõik möödub ja on varsti jälle endine. Neljas etapp on depressioon ja viies leppimine olukorraga. Kui kõik need etapid pole saanud piisavalt aega ega jõudnud olukorraga leppimiseni, on ümberkaudsetel lähedastel keeruline sellise inimesega kontakti saavutada. Lapse ainus viis saada ema tähelepanu, kellele see on eluliselt vajalik, on astumine sellele kohale, kuhu on suunatud ema fookus. See aga on seotud surmaga. Paradoks seisneb selles, et lapse eluinstikt tõmbab teda teispoolsusesse, kus ta lõimub ema jaoks tähtsa surnud inimesega. Selles kohas lähevad segamini elu ja surm, sest selleks et ellu jääda, peab olema "surnud". Kurb tõsiasi on see, et meie seas on üsna palju inimesi, kes justkui liiguvad, hingavad, käivad tööl ja tegelevad millegagi, näivad elus, kuid eluenergiat napib vaid kõige hädavajalikuma jaoks, sest alateadlikult on nad seotud surmaga, olles lõimumises surnuga. See ei võimalda tunda elust täit rõõmu ega ennast maailmale avada. Tihti puuduvad soovid, unistused, tulevikunägemus, nad ei vaja midagi, kui küsida, mida ta tahab.