Elu loomise lugu

Kliendi reis enda sisemaalima ja hinge sügavusse algas vaikselt ja käänuliselt. Iga käänaku taga ootas uus küsimus, mis esialgselt kuuldavale toodud teemast - söömisprobleemist, raskelt kontrollitavatest isudest ja ainevahetuse ebakõladest aina kaugemale libises. Täpset ja konkreetset taotlust oli keeruline paika panna. Jäi üle usaldada, et seegi kord teab kliendi enda hing vastust paremini kui mõistus, mida mõnel juhul ja mõnel kliendil on keeruline vaikseks keerata.

Oleme nii loodud, et peas ketravad vanad mälestused ja kogemused hoiavad meid iga hinna eest vanades mustrites kinni, et millestki uuest ja tundmatust stressi mitte sattuda. Mis siis, et vana mõttemuster on oma aja ära elanud, ajule on tähtis, et on tuttav ja turvaline, isegi kui sellest on kujunenud juba destruktiivne harjumus. See aga ei võimalda kogeda midagi uut.

Hingel on siin maailmas aga just selline ülesanne, saada erinevaid uusi kogemusi. Sellelt pinnalt tekib palju sisemisi konflikte - kes ma olen ja mida siia ellu tegema tulin. Kui hingega head ühendust pole, üritame tihitlugu täita kellegi ootusi, toimime autopiloodil vanades programmides, ei sea ennast esiplaanile, ei ela oma elu, ei väärtusta iseennast, püüame vägisi õpetada või päästa teisi, samal ajal kui ise omadega hädas oleme ega tea täpselt isegi, mida tahame või kes me oleme.

Tõde on selles, et oleme oma elu keskpunkt, oma elu looja, kõige lähedasem tegelane iseendale. Seepärast on enda tervis ja enda heaolu võtmeküsimus. Kui endaga on asjad korras, on võimalik enda energiat jagada oma perele, lähedastele, ühiskonnale. Kõik algab seestpoolt ja laieneb väljapoole.

Jagada saab ainult seda, mis sul olemas on. Kui sinus on piisavalt armastust enda vastu, saad seda jagada. Kui sul on teadmisi, saad neid jagada. Kui sul on oskuseid, saad neid jagada.

Väljale sai algul palutud kliendi esindaja, kes kirjeldas, et ta tunneb ebamugavust, raskust ja üldse on ta tähelepanu kõrgel ja kaugel eemal. Teise figuurina tuli platsile ebamugavustunde esindaja. Neil omavahel sidet polnud, pigem oli kliendi esindajal hirm ja vastumeelsus oma seisundit vaadata. Kolmanda figuurina sai töösse kutsutud hea lahendus kliendi jaoks, kes jäi seisma kahe eelmise figuuri vahele, justkui kaitstes kliendi esindajat tema ebamugavustunde eest.

Mingit erilist liikumist ega suurt sidet väljal kellelgi polnud, kui välja arvata ebamugavustunde otsene ühendus kliendi endaga. Pilt väljal oli üsna staatiline. Hea lahenduse asendaja silmas ruumis silti sõnumiga "Olen piisav", kuid mingit muutust kliendi esindajas see sõnum esile ei kutsunud. Oli teine ikka kusagil eemal oma hallis udus, tõrkudes kontakti loomisest teiste figuuridega. Hea lahendus väsis ära, jalutas kaugele eemale ja viskas ennast lambanahkadele mõnusalt puhkama.

Kliendi esindaja istus maha nagu laps ja tundis kurbust, et pole kellelegi vajalik, ei saa tähelepanu, hoolt ega armastust. Selliselt käituvad lapsed, kes pole täitunud vanematest, elades vanemate armastuse defitsiidis. "Tore" lugu on selles, et vanemad annavad endast alati kõik mis neil anda on aga laps otsustab mingitel raskematel ja kriitilistel hetkedel, et sai head ebaõiglaselt vähe ja halba palju. Ta ei teadvusta, et vanematel polnud lihtsalt rohkem aega, armastust, energiat, tähelepanu, kallistusi, tunnustust kusagilt võtta. See oli nende maksimum.

Üks kiirdisain sai tehtud, et saada selgust, mis põhjusel katkes ühtäkki suhtlus kahe inimese vahel.