Viha juured ja kassipoegade lugu

Kaduneljapäevane konstellatsiooniõhtu oli seekord üsna intiimne. Tänan mõlemat osalejat kogu südamest.

Ometi ei takistanud olukord tegelemast sügaval tasandil traumaga, mille juured viisid kliendi vanavanaisani.

Kliendi mure ja valupunkt oli igapäevaelus, eri situatsioonides inimeste vastu välja lööv viha, sealhulgas isegi oma lapse vastu. Viha ajendiks oli sageli ebaõigluse tunne, jõuetus enda eest seista või olukorda kuidagi muuta. Ja sellised kogemusi on talle elus antud kuhjaga, mõned lausa eriti traagilised.

Alustasime vähesest, kliendi ja tema viha esindajatest, sest enamat meil seekord polnud.

Lugu hakkas avanema ootamatust küljest, kus kliendi esindaja muutus ühtäkki väikeseks ja hakkas huvi tundma erksat värvi nöörirulli vastu. Ta ütles, et tahab sellega mängida nagu kassipoeg.

Kliendil meenus selle info peale lugu lapsepõlvest, kus maal vanaisa - vanaema juures olles, olid ta ainsad sõbrad, kellega mängida, väikesed kiisupojad. Ja ühel hetkel oli ta tunnistajaks, kus kiisude elu lõpetati "merekoolis" nagu seda siis nimetati.

Need olid sõbrad ja mängukaaslased, kellest said väikesed süütud, kaitsetud ohvrid. Väikesele lapsele põhjustas selle situatsiooni nägemine segadust, viha, kurbust, meeleheidet, abitust ja mida kõike veel, tekitades sügava trauma.

Kiisude kurva saatusega lugu veel ei lõppenud vaid arenes edasi sellesama vanaisa nooruspõlve.

Teadaoleva info põhjal oli vanaisa sõjakoledustest pääsenud üle noatera, peites ennast kirikusse. Esindaja reaktsiooni alusel võib oletada, et ta pääses ainsana eluga. Tõenäoliselt oli ta plahvatuses hukkunud ja haavatud sõprade ja võitluskaaslaste vahel lahinguväljal, saamata aru, mis toimub, suutmata šokiseisundis abistada haavatuid. Tema õnneks suutis ta leida peidupaiga ühe kiriku pisikeses kambris, püüdes teha ennast võimalikult väikeseks, et jääda märkamatuks. See päästis vanaisa elu.

Teatakse Karpmani draama kolmnurka ohver - agressor- päästja. Selle teooria järgi võib inimene selles mudelis elada kaua ja olla järgemööda kõigis rollides, kuniks ta teadvustab ja muudab käitumist.

Kuid sellesse mudelisse võib lisanduda ka neljas element, nö vaikiv tunnistaja või jälgija. Tema olukord on veelgi hullem - ta vaatab abitult pealt vägivalda ja ebaõiglust, suutmata sekkuda. Sageli on selles rollis just lapsed, kelle psüühika saab raske hoobi. Pika ja keerulise töö ja jutu lõpetuseks jõudsime välja seoseni, kus vanaisa pääsemise hind oli nii kõrge, et sellega ta leppida ei suutnudki. Ilmselt alkohol aitas pisut unustada ja leevendada.

Kuna see laeng jäi alles, kordus analoogne situatsioon kliendi lapsepõlves, kus ta elas läbi oma sõbrakeste kassipoegade hukkamise vaikiva tunnistajana, suurendades veelgi mahasurutud viha ja ebaõigluse taset suguvõsas.

Praegune elu on andnud kliendile endast nõrgemaid mehi ja "erilise" lapse, keda päästa. Nagu neid kassipoegi, keda tal päästa ei õnnestunud. Nagu vanaisal oma võitluskaaslasi, kes tema silme all hukkusid ja keda tal päästa polnud võimalik.

Ka ühte oma partnerit polnud tal võimalik päästa.

Sellisest abitusest päästjana kerib üles viha ja agressioon, mis pöördub mõnikord ka oma lapse vastu.

Ja kui ohver, tundis klient, kuidas ta õlule pannakse rohkem ülesandeid ja vastutust, kui ta kanda jõuab.

Kolmnurga lõks jääb seniks kinni hoidma, kuni sünnib otsus, et nii edasi jätkata pole võimalik.

Siis tasapisi tekib aktsepteerimine, et minevikku ei muuda ja ainus võimalus on anda kõigele juhtunule koht. Lihtsalt tunnistada fakti. Alles siis, läbi nõustumise, saab alata hinge tervenemine.