Lõpetamata lugu ja perekonnasuhted

Panime väljale poja ja kangelanna esindaja, lõpptaotlusega anda kangelannale tagasi tema elu ja võimaluse seda nautida. Esimesest hetkest näitas väli selgelt, et ema-poja kohad peresüsteemis olid paigast ära. Nad seisid ühel liinil, kuid teineteisest eemal kui partnerid. Poja esindajal oli kirjeldamatult raske olla, rinnus oli valu, kõik kiskus krampi ja ta oli omadega ära. Ema ta ei näinud ega tajunud. Ainus, mis teda kuidagi püsti hoidis, olid autode tuled, mida ta nagu läbi udu jälgis. Ema esindaja seisis välja keskel, paari sammu kaugusel, kuid poega ta vaadata ei suutnud. Kuna väli ja esindajad olid praktiliselt kogu vajaliku info kohe kätte näidanud, piisas ühest küsimusest kliendile, et tema jaoks esimene ahhaa, mis kõlas kui "issand jumal!" ennast ilmutaks.

Esitasin küsimuse mõne varasema partneri kohta, kellega suhe katkes, tõenäoliselt mingi traagilise sündmuse tagajärjel. Kangelannale oli asi hetkega selge. Tal oli kunagi esimene armastus, noormees, kes sama vanalt kui kangelanna poeg praegu, autoõnnetuses surma sai. Nende suhe oli enne õnnetust lõppenud konfliktiga. Noormees oli tüdruku osas piirav ja kontrolliv, kuid ei keelanud endale midagi ega kedagi. Nii see konflikt tookord lahendamata jäigi. Paari aastakümne jooksul oli kangelanna jaoks lugu unustatud, kuid lõpetamata. Selleks, et aidata emal oma lõpetamata loole, mis alateadlikult röövib eluenergiat, punkti panna, võttis poeg koorma enda õlule. Neil on peres muidu hea läbisaamine ema-isa ja poja vahel, kuid see oli kaugel lapse ja vanemate suhetest, meenutades rohkem sõprusuhteid. Seejuures oli poeg ema käimiste ja tegemiste suhtes heatahtlikult ülemuslik ja kontrolliv, meenutades lisaks veel ka väliselt hukkunud esimest armastust.

Nagu konstellatsioonides kombeks, võtsime appi vabastavad lauseid, et lahti ühendada aastatega väljakujunenud sõlmpunkt, et lahti põimida ja anda koht kõigile eludele, saatustele, sündmustele eraldi. Eraldasime poja ja esimese armastuse teineteisest ja poja enesetunne oli korrapealt palju kergem. Kui elad enda teadmata võõra inimese rollis, on see tohutu koorem. Eriti karm on see veel juhul, kui sattusid pahaaimamatult sellise inimese programmi jätkama, kelle saatus polnud lihtne või oli lausa traagiline. Sul pole oma elu ja sa ei saa aru, kus ta on ja miks nii on. Sa harjud ära ja arvad, et selline ongi normaalne elu.

Õnneks on su ümber inimesed, kes peegeldavad ja näitavad, kuidas on veel võimalik, aitavad, toetavad, suunavad, õpetavad, juhendavad, juhatavad. Ainult läbi teiste inimeste saad tagasisidet enda kohta, saad teada, kes sa päriselt oled. Ja ka seda, kes sa ei ole. See vast ongi kõige olulisem, tuvastada ja teadvustada kes sa EI ole. Võttes endalt maha võõrad kihid, projektsioonid, ootused, saatused, koorub välja sinu tõeline Mina - kerge, puhas, haavatav, täiuslik.

Töö lõpetuseks võtsime veel ka kangelanna unistustest välja võõrad ootused, sest vahepeal oli ta nende vastu huvi kaotanud. Panime väljale veel ka poja isa, kangelanna praeguse partneri, et korrastada peresüsteem. Nüüd sai poja esindaja lõplikult kergendusega välja hingata ja olla ilmselt esimest korda elus lapse positsioonis, istudes oma vanemate ees, toetudes oma isa jalale ja lihtsalt täitudes ressursiga. Samal ajal vaatas ema rõõmsalt ja kergendusega oma isiklikku unistust ja oli valmis astuma samme nende suunas. Kangelanna taotlus oli täidetud. Nüüd jääb vaid elus astuda reaalseid samme, et töös saavutatu tegudega kinnistada.